“Kallikesed, seda aega, kui te muretsema ei pea, teie elus enam ei tule!”

Lapsed sünnivad nii, et kui naine viljastub, siis laps lihtsalt kasvab seal kõhus, kuni on aeg välja tulla. Aga ega siis laps mingi karuohakas ole, et viskad seemne kuhugi aia nurka maha ja kevadeks on tugev taim kõigil jalus.

Muretsema peab koguaeg. Eriti esimesed 12 nädalat. Mina olin arvanud, et kui looduse ime kord naise kõhus kasvama hakkab, siis tuleb ema eest kenasti hoolt kanda ja vajadusel keset ööd sefiiritorti linna peale otsima minna.

Selle eksiarvamuse lõi arst kuvaldaga käraki puruks. Esimeses ultrahelis rääkis ta, mida kõike peab arvestama. Ei tohi tõsta, ei tohi end liialt väsitada, ei tohi pastöriseerimata piimatooteid tarbida, ei tohi saunas käia, ei tohi kõrgelt kapiotsast asjade järele upitada. Peab palju puhkama, magama siis, kui uni silmas. Ja nõnda edasi.

Tundus maru ebaloogiline, et kõik 9 kuud on selline režiim. Sõprade Facebooki piltidelt olin ju näinud, kuidas kenade beebikõhtudega neiud ronisid mööda kaljusid ja tegid muid vigureid. Kui ma siis söandasin oma õndsas naiivsuses küsida, et millal jõuab see aeg kätte, kui ma ei peaks muretsema ja suuremad ohud on möödas, järgnes paus. Siis valgus doktori suule lai ja emalik naeratus. Ja siis ütles ta kuldsed sõnad: “Kallikesed, seda aega, kui te muretsema ei pea, teie elus enam ei tule!”

Ei tahtnud seda nagu uskuda, sest lõpuks on ju maailm põnne täis, kuid miskit arusaamises muutis see küll. Kui vähegi võimalik, siis ma tõstan kõik vähegi raskemad asjad ise. Kui esimeste kuude jooksul iiveldus ja väsimus K. diivanikartuliks sundisid, siis oli mulle igalt poolt kõrvalt sõnad peale loetud, et mingit jonni minul olla ei tohi. Vast sain hakkama.

Kui kõhus oli valus või muidu kuskil imelik, oli kohe valmisolek EMOsse sõita või vähemalt ämmaemanda valvetelefoni number nina ees.

Samas ei ole mingeid hirmsaid ootamatusi juhtunud ja igapäevaselt ei ole olnud tarvis küüsi närida või unetuid öid veeta. Kõhuke kasvab, K. on rõõmus, koer on armukade. Kõik nii, nagu peab. Ilmselt oleks murepõhjuseid küll, aga siis läheks peast täitsa lolliks.

Mõneti ärevamad on olnud ultrahelide eelsed ootused. Eriti OSCAR-testi osana tehtu, sest vaikus enne esimest sõna tundus üüratu ja kurjakuulutav. Kui K. murdus ja küsis, et öelge siis midagi, selgus, et arst alles sai piisavalt detailset pilti ette ja tegelikult oli kõik hästi. Šoisi suu aga ei seisnud üldse lukus. Küll sai teada, et tütreke keerab issi ümber sõrme, temaga tuleb pulmas valssi tantsida ja kindlasti ei jää see meie ainsaks lapseks, sest ilusat naist ei olevat raisata. Mida iganes see tähendama peaks.

Õnneks on iga kord pärast ultraheli olnud kordades rõõmsam värin sees, kui enne seda ukse taga oodates. Ka naabripoisse pole veel kaikaga eemale ajama hakanud, nagu üks sõber kohe pärast seda, kui sai teada, et perre tütar tulemas. Samas soovitas teine juba tähelepanelik olla.

UH, HCG, KV, ÄE, LA, SM, TA – WTF?!

Kui inimene saab täiskasvanuks, siis mõistab ta, et ei piisa sellest, kui oskad eesti keelt. Lähed autohooldusesse, kuuled mehaanikukeelt. Lähed arsti juurde, kuuled meditsiinikeelt. Lähed seltskonda, kus on teismelised, mõistad, et see pole enam üldse sinuga sama keel. Nagu selgus, on ka raseduse ajal oma keel. Ja selles on palju lühendeid.

Umbes kohe, kui selgub, et rasedus majas, tuleb käia UH-s. Hüva. Olles Nõukogude Eesti kõige nutikama iseõppinud raadiotehniku poeg, imbus kuskilt sügavalt kuklast teadmine, et jutt käib ultrahelist. Esimene UH (tegelikult ka kõik järgmised) on päris vägev. Väljast midagi aru saada pole, aga telekas näitab, et kõhus on mingi miniatuurne elu. Süda lööb ja kõik jutud. Umbes samal ajal tuli välja, et naise HCG näitaja on kena. Ühesõnaga on see tähtis rasedushormoon.

Pisut enam, kui kuu aega hiljem tuleb minna KV-sse, mis on kõige tähtsam uuring üldse! KV on osa OSCAR-testist, mis pikalt lahtikirjutatult on kromosomaalsete haiguste ja rasedusekomplikatsioonide skriiningtest, mis lihtsalt öelduna näitab, kas lootega on kõik korras. KV ehk kuklavoldi paksus aga annab aimu kromosoomhaiguste riskidest.

Esimene arst soovitas enne OSCARit laiale maailmale oma hea uudise kuulutamisest pigem hoiduda. Peredele rääkisime küll jutu ära, kuid sõpradele mitte. Loomulikult tuli KV-järjekorras oodates kõrvalkabinetti omi asju ajama kaksikuid oodanud naabritüdruk. Aga info vist ei lekkinud.

Selleks ajaks peab olema ka ÄE. ÄE on.... ämmaemand! Meie ÄE on väga tore! Aga no päriselt ka, ÄE?!

KV tegime Pelgulinnas. Teenindus oli väga meeldiv, ainult pilti unustasime küsida. Kui seejärel ka oma sõpradega head uudist jagasime, siis oli paljude hämming suur, et me ei käinudki dr. Šoisi juures. Olime kuulnud, et selline tegelane on olemas, aga väidetavalt on Pelgulinnas sama vägevad masinad ja ei näinud justkui põhjust.

LA jaoks siiski pidasime vajalikuks selle imevärgi ära kaeda. Kõik linnalegendid vastasid tõele, sh ülimalt vaikne jutt ja natuke kummalised naljad. LA on looteanatoomia uuring, kus vaadatakse, kas laps on õigesti kokku pandud. Kuna K. on nii hea lapsetegija, siis ei tekkinud ka nagu kahtlust, et miski võiks valesti olla.

Kuni lapseootuseni arvasin ma, et naine läheb sünnitama sinna haiglasse, mis parasjagu lähim on. Noh, et kui oled parasjagu lääne pool Tallinna, siis sünnitad Pelgulinnas, kui ida pool, siis keskhaiglas. Või kui oled Tartus, siis seal, kui Paides, siis seal. Mis vahet seal on? Päris metsalaagrisse vast ei maksa minna viimasteks nädalateks. Aga nagu välja tuli, siis SM ei sümboliseeri midagi obstsöönset, vaid selle taga peitub sõna “sünnitusmaja”. Ja seegi tuleb varakult ära valida.

Kõige lõpuks siis TA, mida hakatakse küsima kohe alguses. Mitte lapse sünnipäev, sünnikuupäev või midagi muud kenamat, vaid TA – tähtaeg.

Ahjaa. Kui igal pool räägitakse, et rasedus kestab 9 kuud ja arvestus käib selle järgi, siis äkitselt tuleb arvutama hakata nädal + päevade arv. Näiteks 21+4 ja 10+2. Päris harjumatu.

Kui nüüd see jutt uuesti üle lugeda, siis toreda asja jaoks kasutatakse nii palju lühendeid, nagu oleks kuskil militaarkeskkonnas. Päriselt ka. Kui elu võimaluse pakub, siis astuge ligi ja kuulake, kuidas kõrged ohvitserid plaani peavad. Ilmselt kuulete üksjagu lühendeid siit.

Tule, lähme vaatame siis, mis näitab

“Tule, lähme vaatame siis, mis näitab,” kutsus K. mind voodist üles. Mul oli tegelikult päris sabin sees.

Vaatasime ühte, vaatasime teist. Mõlemal kaks triipu (Jah, me tegime kohe kaks testi korraga. No igaks juhuks).

“Mis nüüd saab?!” vaatas K. mulle uniste, uskmatute ja üllatunud silmadega otsa. Oli ikkagi laupäeva hommik.

“Lapse saame!” ei osanud ma suurt targemat öelda.

“Ma teadsin, et see on võimalik, aga et nii ruttu!” ütles ta armsa lause, mis mulle vist igaveseks meelde jääb.

Paari viimase nädala jooksul oli K. kaevanud tavatu väsimuse ja kerge iivelduse üle, samuti oli ta emotsionaalselt tundlikum kui varem. Ta on muidu väga tasakaalukas naine! Ehkki ise põhjendas ta seda ta stressirohke tööga (ja oli ka stressirohke), tundus asi mulle natukene imelik. Soovitasin teha rasedustesti. Esimene kord naljaga pooleks. Teine kord juba naljaga veerandiks, kolmandat korda juba üldse ilma naljata.

Ja kui kaks triipu siiski ette lõid, oli mõlema üllatus üüratu. Loomulikult oli see oodatud uudis, kuid me ei oodanud seda nii vara. Õigupoolest ei jõudnud me seda ootama hakatagi, sest piirangutest loobumise ja õnnestumise vahele jäi kõigest mõni nädal. Meie olime kokku leppinud, et enne muret tundma ei hakka, kui aasta jooksul pole õnnestunud.

Elus on vähe päevi, mida mäletan võrreldava detailiselgusega. Iga mõne minuti tagant vaatasime üksteisele uskmatu näoga otsa. “Täitsa lõpp ikka!”, “Uskumatu!”, “Ei ole võimalik!” olid praegu päris totakalt kõlavad hüüatused, mis sel päeval korduvalt kõlasid.

Ja et asi ikka päris kindel oleks, ostsime veel kaks rasedustesti. Ühe sai kohe teha sama päeva õhtul ja teise järgmise päeva hommikul. Esimene pidi näitama lausa nädalaid. Ega seda ei tea, kas näitas ka, aga kuna teine triip oli maru udune, siis K. ikka arvas, et äkki ei ole õige asi (ehkki karbil oli kirjas, et teine triip tähendab igaljuhul rasedust).

Järgmisel hommikul andis sama tulemuse ka neljas test ja õhtul K. ema hinnang. Nimelt olime hiljuti kolinud ja K. kurtis valu rinnalihastes, mida arvas tulenevat kastide tõstmisest. Okei, kui järgmisel päeval annab tunda, siis küll, aga järgmisel nädalal? Ämm teadis kohe öelda, et ega see muud või tähendada, kui tema saamist vanaemaks.

Teadasaamispäeval muide käisime vähemalt viies mööblipoes, valisime välja elu- ja magamistoa seinte värvid ja olime üldse maru tulemuslikud. Igaks juhuks ostsime rulle, pintsleid ja muid tarvikuid topelt, et ikka K. saaks ka toimetada. Aga tita tahtis teisiti. Õhtul muide tähistasime ka viie aasta möödumist esimesest kohtingust. Päris sümboolne värk!

Kui esimesed triibulised saime laupäeval, siis lõpliku kinnituse saime teisipäeval, mil vereproovi tulemuse peale sai K. kõne sisuga “Proua, te olete ju täitsa rase!” ning juba järgmisel päeval nägime ultraheli abil väikse vibaliku südamelööke. Lühikese õnnestumise kohta oskas doktor öelda, et ta ei tea, mis me tegime, aga hästi tegime. Ilmselt küll, kuid kui asjad juhtuvad kiiresti, põhjustab see natuke muret.

Oma silm on kuningas küll, aga no see oli endiselt täiesti uskumatu vaatepilt. Naljakal kombel sai meie suurest uudisest esimese perevälise inimesena teada ühe suurfirma juht, sest samal pärastlõunal oleks K. pidanud minema töövestlusele. On ikka elu küll.

Aga küsimus "mis nüüd saab?!" on selle seikluse juures üks peamisi.