Tarkus tuleb tasapisi. Perekoolist!

Kui laste ja nende saamisega erilist pistmist veel ei ole, kõlab sõna “perekool” hirmuäratavalt. Mäletan, et kunagi kujutasin ette, et see on mingi rasedate naiste ähkimisring. Selgus, et ei olegi.

Esimeses perekooli loengus, nagu vist juba kirjutasin, sain muu hulgas teada, et naine võtab ainuüksi lapse “küpsemist” toetava sisetaristu loomisega juurde 10 kilo. Minimaalselt! Oluline avastus seegi. Moodsa ja vastutustundliku tulevase isana andsin lubaduse, et kui vähegi vajalik tundub, siis lähen ikka ka. Senimaani pole kahetsenud, aga tarkust olen saanud juurde kõvasti.

Perekoolide puhul on üliäge see, kui õhinal ämmaemandad oma tööst, mis on imede ilmaletoomine, räägivad. Ma vist ei ole kunagi näinud programmeerijat, näitlejat, puuseppa või ükskõik millist muud ametikandjat rääkimas oma tööst nii suure õhinaga, kui seda teevad eranditult kõik ämmaemandad. Õnneks olen iga kord tundnud end võrdlemisi targana, sest K. koju toodud tarkused on ikka külge hakanud ka. Ikka maru teadlik ema on ta!

Tugiisiku loengus sain teada, et ka mees peab sünnituskoti kaasa pakkima, sest kui tuled, st naine tuleb sünnitama pärast kella 12, siis ei saagi toidule. Sünnituse ajal pole mehele voodit ette nähtud jne. Ühesõnaga tuleb pakkida kaasa kergemat sorti patrullvarustus. Põõnutada ilmselt muidugi ei saa, sest tuleb naise ja ämmaemanda sõna kuulata. Hiljem mõni naine ei mäletavatki eriti, et mees seal oli või mis ta tegi. Tuleb masseerida, õiget hingamist toetada, sundida naist lõdvestuma jne. Kätt tuleb hoida või siis see ära koristada. K. pidi veel eraldi memo ka mulle tegema, sest väidetavalt ei mäleta sünnituse ajal enam kumbki, mida tegema peab.

Nalja ka. Olevat olnud juhuseid, kui mees ütleb sünnituse ajal naisele, et ta eelmine sünnitas palju kiiremini. No nii ikka ei ütleks ju.

Sünnituse loengus nägi ikkagi video pealt, kuidas see välja näeb. K. arvas, et kui ma videot näen, siis panen pildi tasku või vähemalt hakkab imelik. Olles ikkagi jõudnud selle mõttega harjuda, siis ei tundnud loomulikul teel ilmale tulnud laps üldse imelik. Ka see, et ta alguses mingi sinise värgiga kaetud on. No las olla siis! Peaasi, et ikka tuleb. Kuni selle loenguni olin elanud teadmises, et kui titt tulema hakkab, siis ta pikkamööda tuleb ja nii ongi. Tegelikult hoopis on laps nii nutikas, et kruvib ennast sealt kitsast kanalist välja. Kui see ei ole imelugu, siis ma ei tea, mis on! Ahjaa, lapsel saab olla õige pidi, tuhudel on vahe, millal peaks haiglasse minema jne. Need tuleb märkmetest küll üle vaadata.

Esimest korda Pelgulinna sünnitusmajas käies eksisime K.-ga mingile keldrikorrusele ära ja see tundus ikka reaalne nõukaaegne katakomb. Kui sünnitusmaja tutvustustuuril palateid nägime, vaatasin, et ikka vapsee high-tech sünnitushotell. Sünnitustube näidati siiski ainult video pealt, sest parasjagu olid kõik kinni ja sünnitusosakonna hääled mõjuvat paljudele hirmutavalt. Saab siis kuulda, kuidas see päriselt olema saab.

Lapseootuse ehk olulisem tarkus on olnud see, et kui laps lõpuks käes, ei ole lugu läbi, vaid just siis elu algabki. Sõna otseses mõttes. Seepärast oli vastsündinu hoolduse ja hoidmise loeng täielik revelation. Mähkimine, tõstmine, pesemine, naba puhastamine. Nagu päriselt ka, kuidas vanasti neid asju osati?!

Mustriga tapeeti? Ei kunagi enam!

Eelmisel sügisel, kui hakkasime omale suuremat elamist vaatama, mõtlesime, et võtame ikka varuga. Võtame kolmetoalise. Saame ühe toa teha töötoaks ja kui laps peaks sündima, siis saab tema toaks ümber teha. Elu näitas, et tööd seal toas küll kunagi ei tehtud. Ainult remonttöid.

Lapse tuba peab olema ilus. Aga mitte ninnunännu. Ei mingeid roosasid elevante, inglikesi, vikerkaari ega muud ülikirevat mudru. Värvid võtame ka neutraalsed või noh, vähemalt mitte roosad.

K. tegi tubli töö. Lappas mööda internetti, käis ehituspoes ja tuli tagasi ühe kollase ja ühe rohelise värvikaardiga. Väga malbed ja nummid valikud mõlemad. Pinda on ka suhteliselt vähe ja tööd seega mitte eriti palju. Tõe huvides olgu öeldud, et suurema kollase pinna värvis väga osavalt K. ema, kui ma ükspäev kodus ei olnud. Kohe näha, et nõukogude naine! Ehkki rohkem elanud vabas Eestis kui mittevabas.

Ühesõnaga. Seinad said värvitud, sest värvimine pole keeruline. Vahepeal valisime välja ka tapeedi. Erinevates salongides sai tõstetud ilmselt kümneid katalooge nii, et iga kord oli väikse trenni eest. Miks need nii rasked peavad olema? Rase ei tohi ju raskeid asju tõsta?

Mõni oli nii kirju, et võttis silme eest virvendama. Ei osanud kohe ette kujutada, kuidas siis väike ilmakodanik kõige selle kirevusega hakkama peaks saama. Leidsime, et metsamotiivi ja linnukestega valik on väga hea. Jällegi, kohe nummi selline! Loodus võiks ikka nelja kipsist seina vahel ju meelel olla.

Kui valimise värk oli rohkem naise töö, siis tapeedipanemise ettevalmistamine rohkem mehe töö. Kui siluja, nuustik, rull (täiesti kasutu vahend, pintsel on palju parem!), liim ja isegi ripplood kodus olemas, tuli jällegi ämm välja kutsuda. Esiteks on tal sugukonna helgeim matemaatikapea, millest oli abi mõõtu saamisel. Teiseks korralik karastus tapetseerimistöödel.

Hüva. Saime paanid mõõdetud ja järjekorda seatud. Et elu ikka lihtne poleks, selgus, et liim ei lahustunud korralikult ära. Koos poe sulgemiskellaga sain siiski kähku uue toodud ja seekord sulas libedalt. Kui aga paane seina hakkasime panema, selgus, et no mitte ei jookse see värk sirgelt. Kõik on mustris, aga lagi on viltu. Kiskusime siis kõik (3 paani) maha ja panime uuest. Hinges ikka tagus koguaeg trummike – ei saa ju oma tütrele tapeeti viltu seina panna!

Kui lõpuks ämmaga kõrge viie aeg oli ja ilus linnukestega tapeet seinas, oli järeldus üks – mustrisse jooksvat tapeeti enam küll kunagi seina ei pane! Aga. Ehkki töö ei kulgenud loodetud sujuvusega, oli nii tulevase isa kui vanaema hinges uhkuse noot. Ise tegime! Ja hästi tegime ka. K. muudkui oli tragi ja toimetas asju ajada. Vahepeal käis ukse peal vaatamas ja ahhetamas, et nii ilus on!

Rasedaga reisile – nüüd või ei kunagi

 Eesti talv on teadagi – pime, rõske nüri. Aga eestlane elab suurema osa ajast Eestis ja siinsele kliimale iseloomulik talv on siin sama loomulik kui kõik muud aastaajad. Nii kui augustis hakkab temperatuur alla 10 kraadi kiskuma, teatab K., et sügishõng on õhus. Kui lehed hakkavad värvi muutma, on kohe talv käes ja see ei saa otsa enne maikuud. Polnud tänavu üllatus, et detsembri paiku hakkas ta mind masseerima eesmärgiga käia korra “reisul”.

Mina muidugi arvasin, et ega rasedal see reisimise värk mingi õige asi ei ole, kuid selgus, et esimesel ja kolmandal ei maksa, kuid teisel trimestril olevat rase väge täis ja reisimine igati soodustatud. Hää küll, mõtlesin. Esialgne plaan minna Dubaisse kohe hästi sooja nautima sai tagasilöögi seetõttu, et hea hinnaga piletid ja hotellid said otsa, kuna minu töö tõttu polnud päris selge, millal ikkagi minna saame. Teine takistus oli zika-viirus, mistõttu ei soovitatud rasedatel paljudesse lõunapoolkera riikidesse sõita. Ja meie ei tahtnud riskida.

Lõpuks jäid Lõuna-Euroopast sõelale Barcelona ja Lissabon. Soovitud vahemikus sai vaatama minna mõlema linna suurklubi kodumänge, mis täitis minu jaoks peamise kriteeriumi. Kokkuvõttes tundus Barcelona ägedam.

Hoolimata kõikidest taustauuringutest pelgasin ma kogu ettevõtmist natukene. Kui kuskil on mingeid väärsusi vaadata, siis üldiselt me võtame neist maksimumi. Kuidas seekord, kui päris rannas peesitamise ilm ei ole, et käimise asemel hoopis lebotada? Pealegi on Barcelonas miljonit asja vaadata.

Tagasi vaadates tundus muretsemine päris rumal. Kui naine suudab 9 kuud last meisterdada ja ta lõpuks veel sünnitada, on linnapuhkus vaatamisväärsustega samasugune kökimöki nagu kõik muu. Taastumisega tuleb ainult rohkem tegeleda.

K. aktiivsusmonitori järgi ei käinud me ühelgi päeval alla 15 kilomeetri. Me käisime väga paljudes kohtades, vaatamas väga paljusid asju ja neisse kohtadesse me enamasti liikusime käies. K. oli uskumatult vapper. Iga mõne aja tagant tuli ainult teha väike puhke- ja boksipeatus, kuid siis läks seiklemine edasi, nagu poleks rasedust ega kedagi.

Erilist meelekindlust näitas ta üles õhtul, kui oli viimane võimalus leida kingitus ta emale. Ausalt öeldes oleks ma ise teinud kõike muud, kui seda kinki jahtinud, sest jalad olid üsna küpsed (mis siis tal veel pidi olema!), aga no ei jätnud jonni enne, kui kingitus käes.

Pikkade päevade ajal aitas maitsev jäätis. Pikkade päevade järel aitas taastuda õhtune jala- ja säärelihaste massaaž ning kinesioteip. Viimast soovitas rasedate joogat läbi viiv ämmaemand ja tundus, et aitas. Võib-olla oleks võinud ka säärtele panna, aga tundus, et polnud vajalik.

Siit moraal – rasedaga reisimist ei maksa karta, kui varem ei ole tal olnud muresid, mis võiks takistada või häirida ja arst või ämmaemand samuti toetab. Küll oli päris kummaline see, et K. kõht sai kangesti palju tähelepanu. Või vähemalt möödakäijate pilke. Igal juhul – oli tore reis.