Unerütm? Või siiski mitte...

Augustis võtsin nädala puhkust ja perega ette ambitsioonika plaani reisida lõunasse, et külastada K. vanavanemaid, käia natuke külas ja kohalikku loodust imetlemas ning veeta mõnusat aega. Kuidas laps sellele vastu peab, ei olnud mõistagi aimugi.

Pidas üsna hästi. Värske maaõhk tundus olevat suurepärane unerohi. Preili muudkui sõi ja magas, sõi ja magas. Kuna kärus tiksumine tundus hästi töötavat, sain tiksutada üksjagu. Huvitaval kombel märkasin, et 20-30 minuti järel ärkas laps korraks üles, kuid vaikselt kärutades uinus taas. Veel poole tunni möödudes tuli sageli teha väike peerupaus ja siis uuesti edasi magada.

Kõige selle juures tundus, et 6. nädal on aeg, mil hakkab tekkima mingigi rütm. Kuskil 9 ajal algas ennelõuna uni, siis tuli väike lõunauni ja pikem pärastlõunauni. Siis pikem ärkvelolek ja öine esimene pikem uni. Vähemalt nii me arvasime. Eriti pärast seda, kui ükspäev jäi pärastlõunane unekord üürikeseks ja üleväsimusnutt oli õige vali. Süsteem töötas Ahjal, Ööbikuorus ja isegi Tartu linnas. Viimases sattus küll suve kõige palavam ilm ja unekorrad said lühemad, sest janukustutamine pidi olema sagedasem. Sellises vajadusest ma muidugi jälle ei teadnud midagi.

Ühesõnaga. Jalutuskilomeetreid kogunes nädalaga ilmselt kümneid. Laps oli tubli ja magas nagu miška. Siis aga jõudsime koju tagasi ja pikk uni algas juba kell 19, mis tähendas seda, et kell 3 vaatas otsa öökull, kes enne äratuskella seitsme paiku eriti uinuda ei tahtnudki. Ka järgnev päev kujunes päris keeruliseks. Õrn ema süda pidi päev otsa kuulama nuttu ja vaatama vähkremist ning rahulolematust.

Tark raamat ütles, et nuttu võib sellest nädalast nüüd vähemaks jääda, kuid meil sattus olema hoopis vastupidi. Elame, näeme.

Igal juhul kujunes preiliga jalutamisest, nii vankris kui kõhukotis väga tore aeg, sest tööpäevadel õhtul hilja koju tulles on aeg lapsega koos olemiseks kangesti lühike. Ikkagi natuke isa ja tütre värk. Loodetavasti hakkab ta tulevikus minu initsiatiivil sündima hakkavad pikemad jalutuskäigud samasuguse rõõmuga kaasa tegema nagu mina praegu tema uinutamiskäigud.

Nagu paljud vanemad enne meid, saime meiegi kogeda seda, et pikk autosõit sobib lapsele hästi. Tee Tallinnast Tartusse ja vastupidi oli täielik vaikus, lühematel, ainult uinutamiseks mõeldud sõidud aga ei töötanud üldse. Peps preili, mis seal ikka.

Sootuks keerulisem saab olema magamapanemine tubastes tingimustes, kui värskes õhus kärutamine pole enam variant.

Laps kasvab iga unekorraga

Augusti alguses olin neli päeva kodust ära, et osaleda Admiral Pitka luurevõistluse nimelisel militaarspordi võistlusel. Kui koju tagasi tulin, ei tundnud preilit peaaegu äragi. Alles oli tilluke, nüüd juba nii suur. Mõistagi on see liialdus, kuid mässuvahetuseelseks pesuks käele võttes oli teine raskem küll, rääkimata selgemast näost ja uutest ilmetest.

Kui esimese kuu jooksul oli naeratus juhuslik lihastõmblus, mis sellest hoolimata isa uhke südame hõiskama pani, siis 5-6 nädalaselt muutus naeratamine juba loomulikuks osaks elust. Ilmselt on maailmas vähe armsamaid hetki, kui rahuloleva lapse naeratus. Väike suu ja suured sinised ümaras näos, tillukesed põselohud. No mis saab olla ilusamat. Mingit otsest põhjust, kuidas seda ilu esile tuua siiski ei ole. Kõhu kõditamine ja näo silitamine justkui aitavad, aga võibolla on see meelepete.

Naeratamisega koos on tulnud vähemalt sama armsad häälitsused. Meeldiv täiendus luust ja lihast läbi lõikavale nutule, mida aeg ajalt ikka ette tuleb. Kõige hullem on muidugi see, et naeratavast ja koogavast imearmsast lapsukesest saab hetkega punase näo, käte ja jalgadega vehkiv hunnik õnnetust, keda ei oska aidata ei kahe peale 60 aastat elukogemust ega kaks magistrikraadi.

Ilmselt saab laps minust sama vähe aru, kui mina temast, kuid need rahuhetked, mil ta ilusa naeratusega toredaid häälitsusi teeb, tundub, et nüüd ongi käes see hetk, kui ma saan lapsega suhelda. Mõistus ütleb, et tegelikult see nii ju ei ole, kuid emotsioon on sellistel hetkedel ratsionaalsusest tugevam. Ühest küljest võiks ta kauem olla väike armas beebi, teisest tahaks temaga ju päriselt suhelda. Vähemalt nii palju, et saada aru, mis mure tal on, kui tal mõni mure tekib. Praegu on mured ikka väga suured, rõõmud aga ilusad, ent üürikesed.

Aga söömisest ja kasvamisest. Preili sööb palju, vähemalt mulle tundub nii. Sain ka teada, et kui imik rinda tahab, ei tohi talle seda keelata. Hoopis vastupidi, maksab igati soodustada. 5-6 nädalaga jäid ka esimesed riided väikseks. Ja need, mis sünnitusmajas tundusid uskumatult suured, on nüüd parajad ja või lausa kipuvad kitsaks jääma. Inimeseks saamine käib mühinal, kuid lihtne see tee ei ole.

Kui esimestel nädalatel oli nutu põhjuseks peamiselt tühi kõht, gaasivalu, uni või must mähe, siis nüüd hakkab neiu maailma avastama, kõik on uskumatult põnev ja suvalisi asju võib vaadata tohutu andumusega. Kui midagi vaadata ei ole, on aga kangesti igav. Kui inimest lähedal pole, siis on ka halb. Nutu põhjuse ära arvamine on ülimalt keeruline. Ja ette ta seda kohe kindlasti ei ütle.

Isana pole ka suurt mingit abi pakkuda. Eriti arvestades seda, et põhiline hädade leevendaja on söögiaeg.

Ilusate silmadega koos on välja tulnud ka ripsmed, mis on kenasti kooldus nagu preilil olema peab. Lausa lust vaadata.

Noh et, kas te... seda et... nime peale ka mõelnud olete?

Küsimus, mis Muksu nimeks saab, tõusis päeva korda kohe, kui sai selgeks, et saame tütre. Pikka mööda hakkas tunduma, et oleme nime valimisel kõigist huvilistest kõige rahulikumad. Lõpuks sai ilus nimi küll.

Tõsisemalt hakkasime nime peale mõtlema vist aprillis, kui hakkasime uurima, mis nime meie esivanemad kandnud on. Variante sai palju ilusaid, aga ükski ei tundnud päris see õige. Nagu K.-l kombeks, siis tuleb kõikide ideede peale magada.

Ehkki ilmselt mõtlesime mõlemad aeg ajalt selle peale, siis lõpuks otsustasime, et otsustame alles siis, kui laps käes. Kuna ise polnud kindlad, ei soostunud ka variante teistele avaldama, põhjustades päris pika aja jooksul üllatavalt palju hämmingut. Iga kord, kui teiste nõutust tajusin, jäin ise mõtlema, et huvitav, miks see küll nii oluline on, et teise inimese lapse nimi teada oleks juba varakult.

Igal juhul. Kui laps oli ööpäev vana, siis ärkasin ise mõttelt, et kuule, tal ei ole ju nime. Kaua ta ikka Muksu on? Voodis lamades ja vaikselt magavat ilmaimet vaadates ei tulnud ka taevast ülevalt mingit tohutu säravat mõtet. Siiski oli varasemast jäänud kukla taha nimi Lisette, mille tegelikult käis algselt välja K., ehkki ta seda ise ei mäletanud.

Kuna teadsime, et tahame vist kahte nime panna, sest üksi on teatavasti vahel igav, siis käis erinevaid variante ja valikuid laualt läbi õige mitu. Ühtäkki käis K. välja Mia ja pärast üht ööd selle peale magamist, tundus, et Mia Lisette ongi õige valik.

Registreerima läksime 7. juulil, mis nagu selgus, oli paljude jaoks tohutult äge kuupäev abiellumiseks ja nii oli õnnepalee suvalisel lõunasel ajal tuugalt rahvast täis. Aga kuna meisse nad ei puutunud saimegi oma põnnile ilusa nime kirja ja ilusad kaaned dokumendiga veel takka pihta.

Mia muide on hea lühike nimi, ei pea suupärastamiseks mingit lühendit või hüüdnime kasutama. Aga üksi oleks ta olnud üksi. Ja täitsa oma nime nägu lapsuke on ta ka.