Esimesed...

Nagu paljude suurte asjadega elus, kaasneb esimese lapse sünniga väga palju esimesi sündmusi. Enamasti on need esimesed täis äärmiselt suurt hämmingut.

Esimene hetk, kui ma tütart nägin, oli ta sinine, tukslev ja tegi mingit häält. Õnneks olin ma õppefilme näinud ja teadsin, et selline värvus on normaalne. Siis lootsin ma väga, et ta teeks oma esimese karjumise. Tegi. Nüüd muidugi karjumised enam nii oodatud ei ole. Sellel hetkel ma vist mõtlesin, et nonii, nüüd ongi siis käes.

Esimene kord süles, õigemini rinna peal hoida oli päris kentsakas. 3,4 kilo imeväikest, habrast ja maailmast mitte midagi mõikavat enda tehtud last (okei, K. panus oli mõõtmatult suurem) oli äkitselt süles. Oli uhke ja natuke hirmunud tunne.

Esimest korda arsti juures saime kohe õige varsti käia, sest mingi näitaja oli piiri peal ja suust tuli lootevett välja. St ei saanud korralikult hingata ega sellest veest lahti. Andurid pandi külge ja mõõdeti ja vaadati piiksuvaid ekraane. Keegi muidugi ise väga öelda ei tahtnud, mis numbrid need on ja miks need piiksuvad, kuid selgus siiski, et kõik on korras. Õhk lasti välja ja lahtisti igaks petteks sisse.

Esimene uni oli päris häiritud, sest kenasse perepalatise saalis järjest inimesi sisse, kas tahtsid midagi tuua, midagi ära viia, midagi küsida. Ega midagi eriti ei mäleta kes ja mida, aga ju oli siis vaja. Ise vaatasime oma väikest, sündimisest paistes silmade ja pehme kolbaga imet ega saanud veel suurt midagi aru.

Esimene mähkmevahetus ei lasknud end kaua oodata (oli ju väike annus lahtistit sees). Jällegi, tänu perekoolile!, teadsin, et alguses kakavad lapsed mingit värki, mis neil kõhus olles sooltesse koguneb. Nimi ei seisnud tükk aega meeles, aga selle nimetus on mekoonium. Ja seda oli PALJU. Must, kleepuv, lõhnatu. Kuna K. oli veel õrnas seisus, siis mõtlesin, et noh, perekoolis sai ju nukuga proovitud, eks siis saab nüüd ka hakkama. Kuidagi hinge ja käte värinal sai siis laps mähkimisalusele tõstetud, aga sealt edasi läks keeruliseks. Tuli kutsuda valveämmaemand. Lahke naisterahvas näitas siis nobedasti, kuidas laps ühele käele keerata, kraani alla sättida, kuivatada ja mähkida. Ikka kaks keerdu tagasi ja satsid välja. Esimestel päevadel ei tahtnud see mitte käppa tulla, aga nüüd oleme mõlemad suhteliselt tublid mähkijad ja pesejad.

Järgnesid esimene autosõit (selleks tuli igaks juhuks Youtube’ist videot vaadata), kodus esimene uni (väga rahulik öö lapse poolt, aga ise olime muidugi kahekesi kohe hakkamas mähkmevahetusel ja pesemisel), esimene jalutuskäik (see sai lahenduse paari kvartali pärast, kui laps nutma kukkus. Nagu toas selgus, siis olime ta ilmselt liiga soojalt riidesse pannud ja tal hakkas lihtsalt palav).

Ahjaa, esimene toitmine toimus ka. Mina olin pigem nagu toetusgrupp selle protseduuri juures, aga väga põnev oli siiski. Olles eelnevalt lugenud, kui oluline on last rinnaga toita, siis oli väga oluline, et see õnnestuks. Esimesed tilgad kasteti põnnile kohe sünnitustoas keele peale, aga päris asjaks läks asi pärastlõunal. Laps otsis, aga ei saanud päris klappima. Jälle aitas hädast välja abivalmis ämmaemand, kes õpetas, et rind tuleb võileivaks teha. Ja kohe läks kaubaks. Ilmselt on isasse, sest võileivad (ikka need päris leivad) on väga minu teema. Sealt edasi on söömine väga kenasti sujunud, aga ka kahel ülejäänud päeval käidi korduvalt küsimas, kas laps ikka sööb. Igal juhul väga abivalmis seltskond oli seal Pelgulinnas.

Aga see hetk, kui asjad said pakitud, arve makstud ja laps turvahälli, jõudis küll päris jõuliselt kohale – nüüd siis hakkabki isaelu. Ega ma selleks valmis küll pole, aga vaatame, mis tuleb!

Minu naine on ikka vägev inimene!

Vahel räägitakse, et pärast sünnitamist ei vaata mees oma naist enam kunagi nii, nagu ta tegi seda varem. Ja enamasti on sellel väitel pigem negatiivne alatoon. No kurat! Naine on ikka ülivägev inimene! Vähemalt minu oma.

Olen tänu oma harrastustele (aga sellest lähemalt natuke hiljem) kogenud päris suurt füüsilist ja vaimset kurnatust, valu kõikides jäsemetes ja mõelnud, et kurat, see on ikka päris karm värk. Järelikult pean ma ikka päris tummine tegelane olema.

Võrreldes sünnitamisega tundub see kõik nüüd võrdlemisi tühine. Nagu ka Erki Noole kuulus sooritusröögatus ja muud sarnased häälitsused. Viska oma kuradi oda ära ja ole mees, mis sa räuskad!

On lausa uskumatu, kui tugevaks ja võimekaks on evolutsioon naised loonud. Esiteks tuleb 9 kuu jooksul üks väike inimene valmis ehitada, varustada teda kõige eluks vajalikuga, luua keeruline arengut toetav taristu ja seda edukalt käigus hoida. Ise samal ajal normaalset elu jätkates. Selles osas oli K. jällegi väga tubli. Ei kurtnud ega midagi.

Sünnituse ajal ilmutas ta sellist füüsilist ja vaimset jõudu, et ma küll uskusin selle olemasolu, ent ei osanud ette kujutada, kui raju see ikkagi päriselt on. Ilmselt olen ma üks enamvähem kõigist sünnituse kogejatest, kes mõtles, et kuidas nii suur laps nii väiksesse kõhtu ära võis mahtuda. Et ta tervelt ja kenasti ja loomulikult ilmale sai tulla, on ainult K. vägevuse teene.

Mitu tundi iga minut järel olla sellistes valudes, et voodi metalltoru pigistades see napilt terveks jääb ja möirgega ühe pataljoni taganema ehmataks, süsteemselt ja mõtestatult ilma valuvaigistita ilmaletuleku nimel tööd teha ning pärast veel oma ilusat naeratust naeratada on ikka ebareaalne kõrvalt vaadata küll.

“Üks mu sõbranna ütles, et ma mõtleks pressidele nagu nõgese kõrvetusele – korraks on valus ja siis läheb jälle üle,” ütles K. pärast sünnitust. No vot siis.

Seepärast ei vaata ma teda ilmselt kunagi nii, nagu ma tegin seda varem. Ma vaatan teda veel suurema armastuse, lugupidamise ja aukartusega kui seni.

D-day

Järgneb pikk kirjeldus sellest, kuidas meie tütreke ilmale tuli. Kes see seda kunagi enam nii detailselt mäletab.

Laupäev, 1. juuli oli sombune päev. Tuuline. Natuke vihmane. Hall. Hommikul tegime pannkooke. Ajanõudlik, kuid lõpptulemusena ülimaitsev protseduur. Kuna veel ei sünnitanud, tuli võtta viimast. Ilma väga nautima minna ei saanud, mõtlesime, et läheme naudime head seltskonda. Head sõbrad Hannes ja Sandra võtsid meid vastu.

Ligi poolteist aastat varem olime alustanud traditsiooni, et teeme korda mööda süüa. Mitte paariti, vaid sooti. Traditsiooni oli seni olnud täpselt 1+1 korda ja nüüd mõtlesime Hannesega, et teeme ühe tummise pestopasta peekoniga. Olgu öeldud, et väga hea oli.

Kersti oli pikalt rääkinud, et ega enam kaua ei lähe, kuid võõrustajate sauna kütte panna ei lasknud, ehkki mõni päev oli üle tähtaja. Igaks juhuks palusin Sandrat, et ta meist kolmekesi (meie ja koer) pilti teeks, sest ei tea, kas veel selliseid võimalusi tekib. Kuna õhtul oli plaanis väike trenn teha, siis rääkisin K. ja Muksuga läbi, et enne sünnitama ei hakkaks, kui tagasi olen. K. kurtis seljavalu, mida muidu leevendas dušš, aga teadjate sõnul viitavat sünnitustegevuse algusele, kui duši all valu ei leevene.

Külast koju jõudsime umbes 18 ajal, trennist koju jõudsin kuskil 20.00 paiku. K. rääkis, et miskit on toimumas. Kõht tõmbub regulaarselt kõvaks ja valusaks, aga mitte liiga regulaarselt. Mul hakkas väike ärevus tõusma.

Järgneva tunni-poolteise jooksul ootasime ja vaatasime. 21.30 ajal otsustasime, et kui leebemaks ei lähe, helistame kella 22 ajal ämmaemandale. Ei läinud. Tema soovitas minna sünnitusmajja kontrolli. No igaks juhuks.

Läksime. Enne käisin koeraga väljas ja viisin kindluse mõttes haiglakotid autosse. Nüüd oli ärevus juba täitsa suur. Kõhu kokkutõmmete vahe 10 minutit. Mina olin üsna kindel, et ega me kahekesi koju tagasi ei tule. Aga kuna need asjad võtavad aega, siis ei olnud välistatud, et on ikkagi valehäire või tuleb lihtsalt veel oodata.

Koer jäi koju. Ta oli jumala ähmi täis. Teel helistasime K. emale, et ta vajadusel hommikul neljajalgsele järele tuleks.

Sünnitusmaja vastuvõtus võttis ikka täitsa sabinasse. Kokkutõmbed endiselt regulaarsed, 5-10 minutit. Selgus, et avatus on 1 cm, aga mingi asi hästi pehme ja valmis. Kardiogramm. Olles seal pool tundi vaadanud tita pulssi ja kokkutõmmete näitu (TOCO), sai selgeks, et kokkutõmmete vahe on ainult 5 minutit.

Päris jälgimist pidime 15-20 minutit ootama, et K. uuesti üle vaadataks, mille jooksul ütles ta, et siit me küll enam kahekesi koju ei lähe. Mina olin selles vähemalt sama kindel. Nüüd siis läheb asjaks. Aga kui kaua see kestab?

Järgmises kontrollis kell 00.19 oli avatus 4 cm, tuhude vahe 1,5-3 minutit ja valu suur. Võeti sisse. Helistasime oma ämmaemand Liia Jõeperele (ülitore ja hea ämmakas). Ja läksime sünnitustuppa. Kell oli 00.30.

Järgmised 3,5 tundi kulusid peamiselt suures vannis, mis oli K. jaoks ülimalt hea lahendus. Ta on nimelt vägagi suur sooja vee lemb. Vahepeal väljas olles kella 3 ajal oli avatust juba 7 cm. Mul ei jäänud muud üle, kui silitada, masseerida, käskida hingata ja öelda, et kõik läheb hästi. Olukorras, kus su kõige kallimat inimest kontrollivad jõud, mida ei tema ega sa ise kuidagi kontrollida ei suuda, on ikka päris abitu tunne. Õnneks oskas K. üsna täpselt öelda, mis tegema peab. Palju abi oli ka sellest, et varem sai läbi räägitud, millest võiks abi olla ja mida mees üldse teha saab.

Kella 4 paiku tuli K. vannist välja. Nagu selgus, siis viimast korda. Järgneva 1,5 tunni jooksul sain ma kogeda, kui kõvast puust ja tohutust jõust üks ilus ja õrn naine tehtud saab olla. Uskumatul kombel suutis ta presside vahel isegi natuke nalja visata. Mul polnud endiselt muud teha, kui käskida hingata, pressida, lõdvestuda ja toetada. Kui algas viimaseks jäänud kord pressida, siis ma olin üsna kindel, et see jääb viimseks korraks. Kogu selle aja rääkis Liia, mis toimub, julgustas ja aitas. Nagu hiljem selgus, siis K. ei mäletanud neist juttudest midagi, õnneks ma olin kõrva ääres ja andsin korraldused edasi.

Kell 5.29 sündis 3450 grammi ja 51 cm imearmsat inimest. Ilmselt ei lähe mul kunagi meelest ära see suurt imestust ja uskumatust täis nägu, millega K. mulle otsa vaatas, kui laps ilmal oli. Juba mõne hetke pärast oli ta ema kõhul. Jah, meie väike ime oligi sündinud.