Raudselt sünnib homme!

Alates esimesest ultrahelist, kui ma õigesti mäletan, on Muksu tuleku tähtajaks 26. juuni. Esiti arvasime, et nii kaua kindlasti ei lähe, kuid 25. juuni õhtul ei paistnud kusagilt, et ta siia ilma tulema tahab hakata. Aga ikkagi ma arvan, et ta tuleb õigel päeval. Miks?

Iga kord, kui me oleme koos ultrahelis käinud või K. ämmaemanda juures, on kõik mõõdud, näitajad, proovid ja muud jutud olnud heas korras. Kõht kasvab kenasti, laps kasvab kenasti, K. on tubli, saab kenasti magada ja on üldse musterrase.

Kuna kõik on siiani kulgenud justkui õpiku järgi, siis olen ma üsna kindel, et Muksu otsustab ka sündida õigel päeval. No miks ta ei peaks? Tegelikult on alternatiivne õige päev 28. juuni, mis anti viimases ultrahelis. Ehk et kui homme ei sünni, siis on veel üks õige päev.

Aga olles saanud nüüd aru, kui suur šokk see sündimine on, siis ma muidugi ei imesta, kui tark tüdruk viimast võtab. Mis viga on kõhus olla? Soe, ühtlane valgus ja temperatuur, summutatud hääled. Sündides on tohutu valgusreostus, mingid hääled, külm, järsku peab hakkama sööma ja üldse tundub kõik hirmus. Kui ise oleks terve elu mõnusas üsas elanud, siis ei kipuks ka sellesse hirmsasse maailma.

Minule suureks üllatuseks on laps sünniks valmis juba 3 nädalat enne tähtaega ehk üldine valmisolek on olnud juba alates 5. juunist. Kui juuni keskel selgus, et pea on lukustunud ja sisuliselt on kõik valmis, tundus, et nüüd kohe tulebki.

Sellest on möödas umbes kaks nädalat. Vahepeal on nii laps kui K. keha kõvasti trenni teinud, aga ikka veel ei paista. Samas, kus ta pääseb?

Kas pere kolmanda liikme süda murdub?

Ei, ma ei mõtle last. Ma mõtlen meie koera. 10-aastast grifooni, kes on maailma kõige memmekam koer maailmas.

Miks ma arvan üldse, et ta võiks kuidagi valulikult K. süles prominentse koha haarava pambu tekkimisele reageerida? No esiteks sellest, kui tema oli 5 ja mina 5 aastat noorem ja K. ellu trügisin, seisis tema hea selle eest, et see protsess liiga sujuvalt ei sujuks. Endale tundus, et olen tulevase abikaasa südame juba võitnud, kuid koer pani mind ligi pooleaastasele testperioodile.

Lõpuks õnnestus vist maiuste ja väljaskäimisega ära moosida, kuid liigset lähedust, eriti diivanil, ta K.-ga ikka ei seedi. Kohe on vaja vahele pressida. Ja ikka jõuga ja ikka nii, et ma aru saaks, kes kõige tähtsam.

Siis veel sellest, et talle väiksed tited kohe üldse ei meeldi. Suuremad veel vähem, sest tahavad ta sabast ja nosplist haarata. Just nosplist, sest koonu talle vaesekesele aretatud ei ole.

Ükskord, kui K. sõbranna meil on 7-kuusega külas oli ja K. temaga põrandal suhtles, oli koeral vaja lihtsalt nii palju nende vahele ja K. käe alla ronida, et seda vaadata oli lausa tragikoomiline. Põnn käigu kus kurat, mina olin siin majas enne kõige tähtsam, peegeldus nendest pruunidest ilmekatest silmadest.

Aga ka sellest, et kui üks natuke suurem laps külas oli, oli vaja koeral kõik oma mänguasjad teise tuppa tassida, et laps neid jumala eest katsuda ega enda kätte võtta ei saaks. Pesakonna kõige väiksemast kutsikast on 10 aasta jooksul kasvanud nii uhke maailma naba, et no kohe on.

Ootan kohe huviga, kuidas ta hakkab reageerima sellele, et võib-olla on aeg ajalt voodis kaissu või vähemalt väga lähedale võtta see väike vääksuv tegelane. Jah, koer magab meil voodis (õnneks on ta suhteliselt väike tegelane), aga kuidas me siia neljakesi ära mahume. Ja kas me üldse mahume? Või kuidas saab laps võtta K. süles põhikoha, kui see on üle 10 aasta temale kuulunud?

Need on kõik meie peres väga aktuaalseks ja oluliseks kerkinud küsimused. Ja me ei tea neile vastust. Üks ääretult armas ja lontu koerakene võib tahtmise korral olla täielik fuuria (ta on muide lõigatud isane tegelikult) ning korraliku komejandi käima panna. Igal juhul saab olema põnev.

Mis pidi Muksu on?

Meie tütre, siis vist küll veel määramata sooga, esimesed tunda olnud liigutused olid nagu väiksed muksud. Seepärast sai ta ka nimeks Muksu. Nüüd on nädalaid pealt 30 ja muksudest on saanud täitsa kõvad purakad.

Minu jaoks on need purakad muidugi endiselt ülinummid. Tita toimetab midagi, liigutab ja venitab, ajab oma looteasju. Kui ta jalg parasjagu K. pankerast või muud tähtsat organi tabab, siis ei tundu need muksud emale üldse nii armsad kui mulle. Muide, ma olen päris mitu korda nende tugevuse peale ise ka ehmatanud ja üks öö ei saanud K.-l kättki ümber hoida, sest titt oli nii aktiivne.

Hiljuti sain teada, et lapse sündimisel on õige “pidi”. Mäletasin kuskilt hallist ajast, et jalad ees sündimine oli paha ja tänapäeval tehakse vist üldse keisrilõige sellistel puhkudel. “Vanasti” muidugi ei olnud see üldse takistuseks.

Nüüd vaatame vähemalt iga õhtu K. kõhtu ja inspekteerime, mis pidi Muksu olla võiks. Kas ta on ikka õiget pidi. Vähemalt ämmaemandalt on ta kiita saanud, et maru tark laps, oskab juba õigesse asendisse keerata. Saab näha, kas ta ka mind ümber sõrme keerata oskab, nagu dr Šois lubas.

Kui alguses ei olnud üldse aru saada, mis seal kõhukese all täpsemalt on, siis nüüd juba käe all selgelt tunda, et suurem muhk on pea, teine suurem keha ja sealt, kus tühjem, seal on kuskil jalad ja nii.

Mingi aeg oli K.-l päris ebamugav ja siis ma ei uskunud, et laps võib kõhus risti olla. Hiljem perekoolis selgus, et võib ikka küll. Pildil lebotas nagu miška vaagna peal. Nüüd ei ole õnneks seda muret olnud.

Ei tea, kas ta aru saab, et keegi teda kuskilt seina tagant torgib, aga päris äge on ikka kätt peal hoida ja tunda, et oma titt seal all toimetab. Üks päev ütles K., et Muksu on maru vaikne olnud. Ma olin kohe mures, aga torkimise peale ärkas üles hakkas kohe paugutama. Loodetavasti ta pikka viha ei pea.

Muide, lisaks sellele, et mulle K. kõht meganummi tundub, pidas üks turistiproua talle teatada “your bump is the cutest!”. Vähe ei olegi siis!