Kallis, miks sa juurde ei võta?

Rasedad lähevad täiega suureks. Isegi, kui nad ei lähe paksuks, siis kindlasti suureks ja kui nad juba tavapärasest natukenegi ulatuslikumad gabariidid omandavad, siis oh seda muret ja virinat. Ei ole ju nii.

Kui ma õigesti mäletan (ja meie peres mäletan üldiselt mina õigesti), oli ka K. üks esimesi muresid, et nüüd hakkab ta kole kiiresti kole suureks kasvama. Püüdsin teda siis lohutada, et ta on ilus ja et see on normaalne ja kõik jutud.

Nagu juba varem mainisin, siis käisime üsna lapseootuse alguses perekoolis. Kui mina arvasin, et eks sealt kuskil 8-10 kilo juurde tule, sest laps kaalub 3 ja ülejäänud tuleb lihtsalt seetõttu, et naine kosub, siis perekoolis löödi lahti lausa Exceli tabel.

Okei, laps tähendab täiendavaid kilosid, umbes 3-3,5. Sellele lisandub platsenta (900g – 1,4kg), lootevesi (900g – 1,4kg), suurenenud rinnad (900g – 1,4kg), veri (jah, selle kogus kahekordistub! – 1,8kg), rinnaga toitmise ajaks talletatud rasv (2,3 – 5 kg), suurenenud emakas (900g – 2,3kg) ehk kokku 11 – 15kg. Osadest asjadest mul polnud aimugi, teiste kohta poleks arvanud, et need võivad olla kaalutõusu allikaks.

Ühesõnaga. Väike armas kõhuke hakkas meile vaikselt silma paistma natuke pärast seda, kui olime oma neli positiivset testi teinud. Sõprade eest õnnestus seda päris tükk aega varjata, sest kuulutamisega meil ju suurt kiiret polnud. Samas suurem osa teksadest tuli K.-l järgmist sügist ootama panna, sest nööp ei mahtunud enam eest kinni.

Kuna olemasolevad riided ei läinud enam selga, tuli soetada mõni uus ja seda tehes saada teada, et väga suurt valikut Eestis selles vallas siiski pole. K. seljas olid uued riided aga väga nummid. Ikkagi beebiootuse tarbeks ostetud ja see tegi nad eriti nummiks.

Minu mure aga seostus hoopis sellega, et ehkki kõht justkui vähehaaval kasvas, ei kasvanud kaalunumber. Meil iganädalane rituaal lugeda, mida algav rasedusnädal toob ja umbes igal nädalal lubati, et nüüd hakkab kaal tõusma. Või kui varem pole hakanud, siis sel nädalal märkab naine kaalutõusu kindlasti. Või vähemalt nüüd. Aga suurt ei midagi. Ükskord läksin isegi spetsiaalselt ämmaemanda visiidile kaasa, et uurida, kas see asi õige on.

Nagu enamike rasedust puudutavate küsimuste puhul alati, selgus, et iga rasedus on erinev, mis tähendab, et ka kaalutõusu aeg on erinev. Lihtne lugeda, keeruline uskuda.

Küll vastab tõele see, et rase naine lööb särama. Vähemalt minu naine küll (teisi naisi ma ju ei vaata). Kui esimeste kuude iiveldus välja arvata, on see vist mõlemale seni olnud ilus ja vahva kogemus. Võib-olla on see alateadlik, aga vähemalt mulle tundub, et koos vaikselt kasvava beebiga on ka minule osaks langev hool natuke teistsugune kui varem. Peaasi, et sellega ära ei harju, sest pärast lapse sündi pidi kõik väga keeruline olema. Mul on sinised silmad ja ma usun, et tegelikult nii hull see ikka olla ei saa.

Emaks saamise kohta on päris palju raamatutarkust. Aga isa?

Ema ja isa peavad lapsele võrdselt tähelepanu pöörama, siis kasvab temast terve ja tasakaalukas inimene, olen ma kuulnud. Okei, ma olen valmis olema igati valmis, aga... enne lapse sündi pole mul kaasana teha muud, kui olla superinimese sidekick. Umbes nagu Batmanile Robin või Nukitsamehele Tölpa.

Ma ei jõudnud veel isakssaamise mõttega harjumagi hakata, kui K. oli jõudnud terve interneti läbi töötada, et mult igal õhtul vähemalt mitu korda küsida “Kas teadsid, Lennu, et...”. No muidugi ma teadsin. Ma ei teadnud tegelikult üldse, kuidas see asi käib. Minu lihtsas maailmas kasvab pärast munaraku viljastumist naisele vaikselt kõht ette ja üheksa kuu pärast on ilmaime kohal. Ilus ja rõõsa nagu filmis.

Selgus (ja no, kuidas muud moodi see võikski olla), et kogu see ime tegemine on maru keeruline protsess ja mu teadmised sellest sama kasinad kui K.-l jalgpallireeglitest. (Uskuge mind, ma olen 5 aasta jooksul üritanud suluseisureeglit selgitada, aga ei midagi).

Mõtlesin siis ka, et võiks ennast harida ja mõnd raamatut lugeda, et pärast tööpäeva lõppu enam arvutis olema ei peaks. Minu esimene kokkupuude säärase kirjandusega oli teises ultrahelis ehk kuulsa kuklavoldi mõõtmise eel.

Kirjandusšedööver “Isa ja beebi” räägib ühe ilukirjandusliku isa loo sellest, kuidas ta heteromaskuliinsest matšoelust saab järsku ninnunännu titapapa elu. Alustasin raamatut seal samas ultraheli ukse taga ja sain teada, et normaalne on pärast tita nägemist ultraheliekraanilt väike pisar poetada ning pärast naise kojuviimist tankla taga suits ja kokakoola teha. Päriselt ka, nii on seal kirjas.

Õnneks on raamatus Tõnu Otsa, Andres Silla, Aleksei Turovski ja lastearst Adik Levini ekspertkommentaarid, mis on ka selle tõeline väärtus. Neid maksab küll lugeda ja üle lugeda, sest see raseduse värk on umbes sama keeruline nagu keskkooli füüsika minusuguse humanitaari jaoks.

Tänu sõpradele Ivole ja Hedlile õnnestus lektüüri lisada ka isablogi raamat, aga tundub, et seda on rohkem tarvis siis, kui tita käes.

Aga kõik see on kökimöki, sest kõige kangem kraam pidi olema Libero raamat, mis aitavat isal sünnituseks nii hästi ette valmistuda, et isegi paljunäinud naistearsti abikaasa suutis pakkuda sedavõrd kvaliteetset tugiisiku teenust, et nüüd seda linna peal lausa välja reklaamida julgeb. Kuna mees peab ikka ise mehe eest väljas olema, siis uinun nüüd minagi Libero raamatu saatel. Tundub, et saab targemaks küll. Õnneks K. kinnistab ja lisab veelgi kõiksugu teadmisi. Loodame lihtsalt, et ma pilti tasku ei pane.

Ehkki ma teadsin küll (ausalt teadsin!), et lapsed ei sünni sellistena nagu filmis, oli ikkagi üllatus, kui dokis “Given” võeti kõhust välja tita, kes oli kaetud mingi valkjashalli värgiga. Kes oleks võinud enne teada, et see on lootevõie?!

Aga eks ma lohutan end sellega, et nagu tita ei õpi kohe kenasti pöia peal jooksma, tuleb ka isaks õppida väikeste sammude haaval ja vahepeal mütsti tagumiku peale potsatada või pea kapinurga vastu ära lüüa.

Ainult üht asja ma ei mõista – kuidas valmistasid vanemakssaamist ette need inimesed, kellel polnud rasedate joogat, internetti või Libero raamatut?

Rasedate jooga on jällegi üks asi, millest mitterasedana ilmselt erilist aimu ei ole, aga see on omalaadne lapseootuse tarkuse tempel, kus lapseootel emmed treenivad sünnituslihaseid, õpivad lõdvestuma ja õigesti hingama. Ilmselt on neid kõiki sünnitusel väga vaja. Mina ju ei tea, kui hull pingutus see olema saab! Kindlasti kõvem kui Pitka luurevõistluse lõpujooks, sest kui mu kamraad julges sünnitustoas oma abikaasa selle hetke kogemust võrrelda militaarspordiga, leidis too õbluke naine endas lisaks sünnitamisele veel energiat, et sõbrale peaaegu vastu silmnägemist virutada.

Aga jooga juurde. Lisaks füüsilisele ettevalmistumisele jagavad tulevased ja juba sünnitanud tulevased emmed üksteisele nõu, kogemusi ja muid tarkusi, mida siis ämmaemand veel kommenteerib. Joogapäeva õhtul koju saabudes on vähemalt neljas lause “Täna rasedate joogas räägiti, et...”. Nii palju, kui ma distantsilt aru saan, siis on see nagu omalaadne kogudus. Jääb üle vaid küsida – kus on tulevaste isade sekt?

“Naine äratab sind öösel üles ja saadab kabanossi järele”

Kohe lapseootuse alguses käisime perekooli loengus saamaks saada, mis meid üldse ees ootamas on. Muu hulgas pidin kaasa võtma tarkuse, et kui mind keset ööd üles aetakse suure sooviga kabanossi süüa, pean riided selga ajama ja kasvõi läbi keeristormi lähima tankla üles otsima. Aga mitte lihtsalt lähima, vaid õige!

Kui loeng lõppes ja uksest välja kõndisime, tegin südame kõvaks ja teatasin, et mingit öist äratamist ja rämpsu toomist ei hakka olema. Mees peab tööl käima ja puhanud olema, mitte mööda linna ringi kondama. Seepeale vaadati andestavate silmadega otsa – küll sa lähed, kui vaja on.

Õnneks pole kordagi käinud ja juba lööb kalendrisse 23 nädalat. Või kui lähen, siis kindlasti mitte burgeri või kabanossi järele, sest liha söön viimasel ajal meie peres ainult mina. Pärast rasedusest teada saamist on K. liha või selle produkte söönud ilmselt alla kümne korra. Ei minevat sisse. Mitte et me varem lihahullud oleks olnud, aga mõni kord nädalas ikka. Nüüd mitte üldse. Mõtlesime, et kas nüüd tuleb laps taimetoitlane, aga siis targad ämmaemandad rahustasid maha, et see pidigi nii olema. Eriti alguses. No elame näeme.

Olen olnud valmis, et mingi hetk tuleb mingeid toite tavapärasest oluliselt rohkem osta või täita ootamatuid tellimusi, kuid harv jäätis või kompvekipakk on olukorda arvestades täiesti normaalne. Ei mingeid sefiiritorte, igapäevaseid jäätisepakke ega kabanosse. Küll aga väga palju tomati-kurgi salatit.

Esimese paari kuu jooksul valmis meie majapidamises vist rohkem tomati-kurgi salatit, kui senise viie-aastase kooselu peale kokku. Ja salateid sööme me üldiselt keskmisest sagedamini.

“Mis me süüa teeme?”

“Tomati-kurgi salatit!”

“Jälle?! Alles lõunal oli ju?”

“Jah, aga mulle nii maitseb!”

“Midagi muud juurde ei taha?”

“Ei.”

Umbes sellised olid meie igapäevased söögivestlused. Vähemalt ei ole sai ega kotlet. Pikkamööda on toidulaud siiski normaliseerunud ja taaskord saab väga hõrke roogi. Tõsi, lihavärki mahub ainult mulle.

Kui isud üldse esinesid, siis veel enne, kui olime oma suurest uudisest teada saanud. Näiteks ühel poeskäigul sattus õhtusöögi valikusse sült või ananass. Valisime “poesüldi” ja selle isu on ilmselt aastateks kadunud. No ei oska ükski "pood" teha sellist sülti nagu minu ema või K. vanaema. Kõigil muudel on midagi valesti.

Teisel korral olid kaalukausil pelmeenid ja sefriirikorvikesed. Taas valisime soolase ja ka selle võib nüüd mõneks ajaks valikust ära kustutada. Mõlemal oli pärast kangesti halb olla ja tuba pelmeenide praadimisest sinist suitsu täis (meil polnud siis veel õiget kööki). Samas ananass läheb hästi ja sefiirikorvikestega pole ka probleeme olnud.

Unustada võib ka pitsa, mille järele kõhugripi järgsel päeval meil karjuv vajadus tekkis, kuid mis olemise hoopis halvemaks tegi. Ning “hiinaka”, mille lõhn on lihtsalt vänge. Kui nüüd kriitiliselt järele mõelda, siis on saanud kohe päris mitu artiklit jama kõrvale heita. Kuna igasugu rasvhapete ja mineraalainete näitajad väga heas korras olid, võib vist järeldada, et toidusedeliga on korras. Kõikvõimalikke seemneid, rohelist ja muud jõulist kraami läheb ikka palju.