“Noh, lähete nokut otsima vä?”

Üsna kohe pärast lapseuudise teavitamist hakatakse küsima, et kumb siis tuleb – poiss või tüdruk. Vaikimisi eeldatakse, et mehena peaksin tahtma rohkem poega ja K. kauni naisena ei saa tuua ilmale kedagi muud kui tütart. Kui läksime loote anatoomia uuringule lootuses sugu teada saada, saatis kolleeg mind teele sõnadega “Noh, lähete nokut otsima vä?.”

Lühikesel perioodil tundus, et kõik saavad nii palju tütreid, et tõenäoliselt peaks sündima meil poeg. Siis aga hakkas kuskilt poisse välja vupsama nii, et tundus igati loogiline, et meile saab osaks tütar. Seda enam, et K. ning ta sõbrannad arvasid, et ega nemad küll ette kujuta, et tema seest võiks poiss välja tulla.

Lõppeks on ju täiesti ükskõik – peaasi, et lapsega ja emaga kõik korras on. Seni, ptüi ptüi ptüi, on nii ka olnud. Olen kuulnud lugusid, kuidas mehed on kangesti poega oodanud ja olnud tütre sündides nii pettunud, et kohe ollagi ei oska. Või on naine oodanud tütart nii kangesti, et juba kõiksugu roosad vigurid valmis ostnud. Ja siis jällegi pettunud olnud.

Olles saanud teadlikuks, et lapse sündimiseks ei piisa ainult suurest armastusest, ei tundu sugu enam absoluutselt oluline. Ma ei usu, et ma oleks pojale parem isa ainult selle pärast, et oleme ühest soost. Või K. samal põhjusel parem ema.

Teisalt. Tütre sündi ootan ma mitmes mõttes huviga. Nimelt on K. väga naiselik naine, nagu ka ta ema. Seepärast võtab mõttepilt sellest, kuidas kaks sellist naisterahvast kolmandat kasvatama hakkavad ja kahe- või kolmekesi printsessitavad, mul juba praegu suu muigele. Ma väga kahtlen, et sealt saab tulla midagi muud kui väike printsessike.

Õnneks pidavat poppides noorperedes nädalavahetuseti üks päev isa päralt olema (seda tõestavad ka minu vaatlustulemused). Ehkki Roomat ei ehitatud ühe päevaga, siis tuleb sellest ühestki võtta maksimum, et puu otsas ronimine, orienteerumine (K. naisliini eepiline väljakutse ka hästitähistatud linnaruumis), jalgpall ja muud eluks olulised oskused ning väärtused selgeks teha. Ja seda tehes vältida ümber sõrme keerdumist, mille eest dr Šois juba ultraheli tehes hoiatas.

Muidugi arvestades seda, et ma ei saa juba praegu aru, kuidas tänapäeva noored maailmas hakkama saavad, tõotab ees ootav väljakutse eriti põnev tulevat.

Isalikku kaitseinstinkti ei ole mul samas veel väga tugevalt tekkinud. Vähemalt püstolit või muud tummisemat tulirelva ei ole koju soetanud, et sellega mittesoovitud kavalere tulevikus minema peletama hakata. Aga noh, eks selle kavaleriajani on veel aega ka.

Sa oled abielus? Nukid! Sa saad isaks? Nukid!

Nukkide, kõrge viie või mõne mittefüüsilise vandeseltslasliku sümpaatiaavalduse teenimine teiselt sookaaslaselt on mehe jaoks väga oluline. Mingi ürgne maskuliinne värk ilmselt. Kaks korda nooremana oleks aga tundnud ilmselt päris naljakas, et “nukkideks” annab põhjuse naise rasedus.

Aga nii just äsja läks. Viibides ühe seminari lõõgastushetkel meeskolleegidega hotelli spaa saunas ei põhjustanud vennalikku nukipõrget mingi ulapealne seikluslugu, vaid uudis, et saan isaks ja et olen abielumees.

Järgemööda hakati poetama lugusid enda kogemustest lapse ootamisel ja esimestel sünnijärgsetel kuudel. Mõistagi seondusid peamised hirmu- ja õuduslood magamatusega, kuid iga selline viril meenutus lõppes lausega “Ei, tegelikult on jumala äge!” ja et rõõmu on palju rohkem kui vaeva. Teinekord mõne noorisa magamatusest siniseid ja kortsus silmi vaadates seda muidugi ei usuks, aga elame näeme.

Tuleb möönda, et abielu või isakssaamise puhul “nukke” teha on päris šeff tunne. Noh, et pole lihtsalt mingi kehkadivei või tuuletallaja, vaid ikka midagi olulist on ära tehtud. Ja mis saab olla veel ürgsemalt mehelikku, kui uue inimese tegemine. Tõsi küll, 9 kuu jooksul teeb suurema töö ära naine, aga seda enam on mehel põhjust väge täis olla. Nii mulle tundub.

Samas on vist ka teaduslikult tõestatud, et isa suhe lapsega algab alles mõni aeg pärast sündi. Kõhu pealt mukse tunda ja naise armsat kõhtu kasvamas vaadata on tore ja armas, aga ega ma päriselt väga hästi aru saa, et seal kõhu sees on minu laps. Isegi pärast seda, kui olen aparaadiga kuulnud südamelööke või näinud ultraheliekraanilt halli pilti.

Ja kogu inimese tegemise vaev jääb ka mehele üsna kaugeks. Ei hakka valutama selg, ei ole takistusi suvalises asendis magamisel, ei teki iiveldust ega muud värki. Ka muret tundub vähem olevat, sest kasvav kõht ei sellega seonduv ei ole füüsiliselt ega emotsionaalselt kuigivõrd tunnetatav.

Aga see ei tähenda, et ei võiks sabasulgi puhevile ning oksi laiali ajades kuulutada, et mina tegin ja teise mehega rusikaid kokku lüüa.