Üsna
kohe pärast lapseuudise teavitamist hakatakse küsima, et kumb siis tuleb
– poiss või tüdruk. Vaikimisi eeldatakse, et mehena peaksin tahtma rohkem
poega ja K. kauni naisena ei saa tuua ilmale kedagi muud kui tütart. Kui
läksime loote anatoomia uuringule lootuses sugu teada saada, saatis kolleeg
mind teele sõnadega “Noh, lähete nokut otsima vä?.”
Lühikesel perioodil tundus, et kõik saavad nii
palju tütreid, et tõenäoliselt peaks sündima meil poeg. Siis aga hakkas kuskilt
poisse välja vupsama nii, et tundus igati loogiline, et meile saab osaks tütar.
Seda enam, et K. ning ta sõbrannad arvasid, et ega nemad küll ette kujuta, et
tema seest võiks poiss välja tulla.
Lõppeks on ju täiesti ükskõik – peaasi, et
lapsega ja emaga kõik korras on. Seni, ptüi ptüi ptüi, on nii ka olnud. Olen
kuulnud lugusid, kuidas mehed on kangesti poega oodanud ja olnud tütre sündides
nii pettunud, et kohe ollagi ei oska. Või on naine oodanud tütart nii kangesti,
et juba kõiksugu roosad vigurid valmis ostnud. Ja siis jällegi pettunud olnud.
Olles saanud teadlikuks, et lapse sündimiseks
ei piisa ainult suurest armastusest, ei tundu sugu enam absoluutselt oluline.
Ma ei usu, et ma oleks pojale parem isa ainult selle pärast, et oleme ühest
soost. Või K. samal põhjusel parem ema.
Teisalt. Tütre sündi ootan ma mitmes mõttes
huviga. Nimelt on K. väga naiselik naine, nagu ka ta ema. Seepärast võtab
mõttepilt sellest, kuidas kaks sellist naisterahvast kolmandat kasvatama
hakkavad ja kahe- või kolmekesi printsessitavad, mul juba praegu suu muigele.
Ma väga kahtlen, et sealt saab tulla midagi muud kui väike printsessike.
Õnneks pidavat poppides noorperedes
nädalavahetuseti üks päev isa päralt olema (seda tõestavad ka minu
vaatlustulemused). Ehkki Roomat ei ehitatud ühe päevaga, siis tuleb sellest
ühestki võtta maksimum, et puu otsas ronimine, orienteerumine (K. naisliini
eepiline väljakutse ka hästitähistatud linnaruumis), jalgpall ja muud eluks
olulised oskused ning väärtused selgeks teha. Ja seda tehes vältida ümber sõrme
keerdumist, mille eest dr Šois juba ultraheli tehes hoiatas.
Muidugi arvestades seda, et ma ei saa juba
praegu aru, kuidas tänapäeva noored maailmas hakkama saavad, tõotab ees ootav
väljakutse eriti põnev tulevat.
Isalikku kaitseinstinkti ei ole mul samas veel
väga tugevalt tekkinud. Vähemalt püstolit või muud tummisemat tulirelva ei ole
koju soetanud, et sellega mittesoovitud kavalere tulevikus minema peletama
hakata. Aga noh, eks selle kavaleriajani on veel aega ka.