Mida ma lapsega teeks, kui ma saaks kodus olla

Kasutasin riigi poolt võimaldatud isapuhkuse ära üsna käbedasti. Esimene nädal kohe pärast sündi ja teine siis, kui laps oli kuune. Nüüd ongi kogu lugu. Üürike aeg õhtuti, nädalavahetused ja laias laastus ega rohkem palju aega ei olegi. Kui läheb eriti hästi, siis hommikul, kui ma tööle lähen, preili veel magab. Kui koju tulen, siis jälle magab. Vahepeal on tund-poolteist üleval, pikutab ja siis ongi juba ööune aeg.

Päeviti käib K. preiliga vahel võimlemas, vahel ujumas, vahel massaažis. Kõik on väga meeleolukas, laps on rõõmus, pärast magab nagu nott. Sündmusi ja eredaid hetki kui palju. Saan telefoni või Facebooki vestluse kaudu teada, et nüüd ta tegi oma rekordpika lälinavestluse, nüüd oskab juba pead keerata koos asja liigutamisega, nüüd haaras ta oma mänguasjast kinni ja keerutas seda.

Kui tööle jõuan, on esimene küsimus, kuidas nad magasid, mis nad nüüd teevad ja mis nad päeva jooksul veel teevad. Samal ajal on see ju kõik sama, mida ma tahaks teha. Okei, rinda anda ma ju ei saa, kuid võimelda, ujuda, masseerida ja läliseda oskan ma küll. Lälisemises olen saanud eriti osavaks, sest kuuldavasti pidi see lapsele meeldima ja arendav olema, kui talle vastu lälisetakse. Ise tundub ta ka suhteliselt rahul olevat sellega, et ma talle naljakaid hääli vastu teen.

Kui ma kodus saaksin olla, siis ma teeksin talle lennukit ja sõidaks mööda tuba ringi nagu vana hea punane parun. Me käiks täiega pikkadel jalutuskäikudel, sest pole variantigi, et temast ei tule matkaselli, kellega mõne aasta pärast, siis, kui tal juba jalad kannavad, mööda Eesti looduskaunidust ringi trampima hakata.

Siis me kõristaks, põristaks ja sahistaks nende värviliste mänguasjadega, mis teevad igasugu naljakaid hääli ja mis meikivad senssi ilmselt ainult mõne kuuse lapse jaoks. Siis ma üritaks laulda, eriti rütmilisi lihtsaid laulukesi, mida mõnekuusele pidavat eriti hea laulda olema. Ehkki ma suurem asi laulumees ei ole, siis vähemalt oleks meil lõbus. Loodetavasti ei muljuks mu kõikuv hääl ära tema muusikalist kuulmist.

Siis me harjutaks külje peale keeramist, oleks kõhuli, oleks selili, võimleks käte ja jalgadega, et puuksud ja krooksud paremini välja tuleks ja lihased muudkui areneks. Me vaataks üksteisega tõtt ja mina väljendaks sellega oma otsatut armastust ja üritaks aru saada, mida see uskumatu tegelane vastu üritab kommunikeerida.

Vähemalt üks lohutus mul on. Kui ta saab 3-kuuseks, saame koos käia võimlemas ja kui 6-kuuseks, siis peene jooksukäruga jooksmas. Esimene aeg saabub õige varsti, teiseni on veel mõni kuu minna. Korra muide üritasime reedesel isade ja laste võimlemisseansil käia, kuid kuna teel minu töö juurde jäid K. ja neiu ummikusse, läks see üritus luhta juba enne, kui üldse alatagi sai. Aga eks teeme siis veel mõne katse.

Me peame rääkima kakast

Juba päris alguses, kui Muksu veel ei muksutanudki, aga sõbrad teada said meie toredast uudisest, hakati naljatlema, et nii-nii. Kui laps sünnib, siis hakkab käima üks kakajutt muudkui. Hakkaski. Aga kuna meil on üks õrna seedimisega 10aastane tõupeni, siis kaka värvi, tekstuuri ja muu asjassepuutuva menetlemine oli meile tuttav teema ning lapse puhul samast asjast rääkides ei olnudki eriti “imelik”.

Preili teise elukuu põhiküsimus oli, kas kaka on kollane või rohekas. Kui esimeste päevade must mekoonium välja arvata, on kaka enamasti olnud kollane. Kui on roheline, tuleb kohe hämming majja. K.-l rohkem, mul natuke vähem. Roheline on paha, kollane hea. Lõhn on sama, värv on teine. Lapsel on üsna ükskõik.

Kui kaka on roheline, peab ema toitumise üle vaatama. Riburada läksid menüüst välja piim ja tomat, nii kui nii ei tarbi K. enam tsitruselisi, paprikat ja veel päris mitut asja, sest need põhjustavat gaase.

Nii tuleb eriti õhtuti oma eesmärgi täitnud mähet erinevas valguses vaadata, et saada aru, mis värvi see õieti on.

Kaka värvist märksa olulisem mure on gaasid. Need on küll hirmus lugu. Väike inimene tahab õhu välja lasta, aga kuna ta oma lihaseid kontrollida ei suuda, siis peab ebamugavustunde tõttu ikka päris kõva lärmi tegema. Eriti õhtuti. Ennast “pulka” ajama, vehkima ja pusserdama.

Targad ja kogenumad vanemad aga on õnneks aidanud erinevate asenditega. Hea on laps panna sülle istuma nii, et jalad on nö buddha asendis, selg natuke sinu poole kaldu. Või siis teistpidi, seljaga sinu poole, aga ikka samamoodi kõveras. Siis aitab põlvede kõverdamine ja kõverdatud jalgade ühele ja teisele küljele keeramine.

Kui lõpuks see puuks või krooks välja tuleb, on tervel perel hea olla. Lapsel muidugi kõige rohkem. Umbes nagu nendel tüüpidel https://www.youtube.com/watch?v=XLLludqOr4w, aga kuna meie oma on veel nii väike, siis ta ülim rahulolu väljendub pigem väiksemate grimassidega. Aga seda suurem see rõõm on.

Nüüd tuleb kolm korda üle õla sülitada, aga seda nalja ta veel teinud ei ole, et parasjagu ilma mähkmeta sülle võttes oleks kohe ühe tihedama puraka otsa pannud. Sõber Alo hinnangul juhtuvat see koguaeg. Meil pole üle pissi veel õnneks keerulisemaid olukordi olnud. Aga ega needki tulemata jää.

See-eest värskelt selga saanud puhas pluuse tuleb ikkagi piima täis refluksitada. Ent jällegi, mis sa teed, kui oma kere väga ei kontrolli. Katsu ise nii elada.

Printsessiga presidendi vastuvõtul

Ühes varasemas postituses mainisin, et osalesin augusti alguses maailma raskeimaks peetaval militaarvõistlusel Admiral Pitka luurevõistlus (ehk endine Erna retk). Oluline on veel lisada, et meie meeskonnal õnnestus see lausa võita. Ja koos sellega teenida kutse presidendi vastuvõtule 20. augustil Kadrioru lossi roosiaeda.

Kui esiti tundus, et väga loogiline on, et ma võtan selle kutse vastu üksi, siis mõne eelneva päeva jooksul hakkas mõte, et K. võiks koos preiliga samuti tulla, aina enam normaalne tunduma. Mõtlesime, et otsustame viimasel hetkel ja lapse une järgi, kuid pigem ikkagi proovime minna ning lapse siis kõhukotti tuttu panna seks ajaks.

Mõistagi leidis neiu, et eelneva lõunaune peaks tegema oodatust pikema. Ja kuna kuskilt sai loetud, et lapse und ja tissist söömist ei tohi takistada, siis saigi tal oma uni kenasti täis magada lastud. Vahepeal jõudsin oma püksivöö köögi laua külge liimida ja avastada, et pulmadeks ostetud viigipüksid on ikkagi üsna kitsad, aga need olid väiksed mured.

Autosõidul Kadriorgu ilmutas neiu rahulolematust ja mulle ei tundunud üldse kindel, et õhtust miskit välja tuleb. Linnasõit talle üldse ei meeldi, eriti kui peab ummikus tiksuma. Siis tuleb ikka nii massiivne pahandus majja, et mul pole K.-ga ligi 6 kooselu aasta jooksul isegi maa nii mustaks läinud.

Staadioni parklas sai ta veel viimase jõujoogi ja siis kõhukotti. K. on muide täielik kangelasnaine, et jaksab last selles kõhukotis tundide kaupa ringi kanda. Selg peab olema ikka raudne.

Kui kohale jõudsime, selgus, et Mia polnud ainuke kõhukotis olev külaline. Liiati maitses talle värske ja prominentsusest tiine õhk nii hästi, et lasi kohe paar tundi korralikku põõnut. Ehkki kui ta mõnekümne minutise aias veedetud tuku järel nihelema hakkas, tundus, et ega pikka pidu sellest tule, kuid ilmselt sai oma krooksust ja puuksust üle ning saime rahulikult pidu nautida.

Lisaks selgus, et eelised, mis naisel tekivad hiljemalt 7. raseduskuul, saadavad teda ka lapse esimestel elukuudel, kui põnn kõhukotis parasjagu on. Nimelt võimaldati tal söögijärjekorras vahele astuda. Ikkagi lapsega. Huvitav, kui ma isana läheks kuhugi järtsu nii, et laps kõhukotis, kas siis oleks sama lugu?

Ühes ma olen kindel – ma sain tähtsal sündmusel saata kaht pealinna parimat piigat!