Mida ma lapsega teeks, kui ma saaks kodus olla

Kasutasin riigi poolt võimaldatud isapuhkuse ära üsna käbedasti. Esimene nädal kohe pärast sündi ja teine siis, kui laps oli kuune. Nüüd ongi kogu lugu. Üürike aeg õhtuti, nädalavahetused ja laias laastus ega rohkem palju aega ei olegi. Kui läheb eriti hästi, siis hommikul, kui ma tööle lähen, preili veel magab. Kui koju tulen, siis jälle magab. Vahepeal on tund-poolteist üleval, pikutab ja siis ongi juba ööune aeg.

Päeviti käib K. preiliga vahel võimlemas, vahel ujumas, vahel massaažis. Kõik on väga meeleolukas, laps on rõõmus, pärast magab nagu nott. Sündmusi ja eredaid hetki kui palju. Saan telefoni või Facebooki vestluse kaudu teada, et nüüd ta tegi oma rekordpika lälinavestluse, nüüd oskab juba pead keerata koos asja liigutamisega, nüüd haaras ta oma mänguasjast kinni ja keerutas seda.

Kui tööle jõuan, on esimene küsimus, kuidas nad magasid, mis nad nüüd teevad ja mis nad päeva jooksul veel teevad. Samal ajal on see ju kõik sama, mida ma tahaks teha. Okei, rinda anda ma ju ei saa, kuid võimelda, ujuda, masseerida ja läliseda oskan ma küll. Lälisemises olen saanud eriti osavaks, sest kuuldavasti pidi see lapsele meeldima ja arendav olema, kui talle vastu lälisetakse. Ise tundub ta ka suhteliselt rahul olevat sellega, et ma talle naljakaid hääli vastu teen.

Kui ma kodus saaksin olla, siis ma teeksin talle lennukit ja sõidaks mööda tuba ringi nagu vana hea punane parun. Me käiks täiega pikkadel jalutuskäikudel, sest pole variantigi, et temast ei tule matkaselli, kellega mõne aasta pärast, siis, kui tal juba jalad kannavad, mööda Eesti looduskaunidust ringi trampima hakata.

Siis me kõristaks, põristaks ja sahistaks nende värviliste mänguasjadega, mis teevad igasugu naljakaid hääli ja mis meikivad senssi ilmselt ainult mõne kuuse lapse jaoks. Siis ma üritaks laulda, eriti rütmilisi lihtsaid laulukesi, mida mõnekuusele pidavat eriti hea laulda olema. Ehkki ma suurem asi laulumees ei ole, siis vähemalt oleks meil lõbus. Loodetavasti ei muljuks mu kõikuv hääl ära tema muusikalist kuulmist.

Siis me harjutaks külje peale keeramist, oleks kõhuli, oleks selili, võimleks käte ja jalgadega, et puuksud ja krooksud paremini välja tuleks ja lihased muudkui areneks. Me vaataks üksteisega tõtt ja mina väljendaks sellega oma otsatut armastust ja üritaks aru saada, mida see uskumatu tegelane vastu üritab kommunikeerida.

Vähemalt üks lohutus mul on. Kui ta saab 3-kuuseks, saame koos käia võimlemas ja kui 6-kuuseks, siis peene jooksukäruga jooksmas. Esimene aeg saabub õige varsti, teiseni on veel mõni kuu minna. Korra muide üritasime reedesel isade ja laste võimlemisseansil käia, kuid kuna teel minu töö juurde jäid K. ja neiu ummikusse, läks see üritus luhta juba enne, kui üldse alatagi sai. Aga eks teeme siis veel mõne katse.